22.03.2013 -A-koera hall
Postis, suure varrukaga.
Alguses käivitus juba suurepäraselt. Halli sisenedes andsin "varrukamees" ja tuju läks kohe õigeks. Aga see trenn oli jälle kord väga raske. Tuukka surus väga pikalt ja nõudis talt haukumist. Kisa, piitsaga plaksitamine ja nähvamine. Poole pealt võttis ogarihma otsa enda kätte ja andis talle päris kõvasti ogasid. Ma küll kartsin, et ta läheb vältimisse, aga ei, siiski vastas päris hästi ja haare, mis sealt tuli, oli tugev.
Esimeses haardes oli närviline ja pude. Teises oli päris hea ja kolmandas Tuukka aitas varruka otsast tõmmates, kui ta nätsutama tahtis hakata.
Lõppu pikk hüpe nii, et varrukas oli küljel. Võttis hästi, aga juba varrukas endal käes, pudenes see maha. Nii et otsis, kust võtta uuesti hambusse.
Ei tahtnud esimese käsu peale minu juurde tulla, vaid ise ära minna. Teise käsuga siiski tuli.
Friday, March 22, 2013
Saturday, March 16, 2013
23. trenn
16.03.2013
Raudtee A-koera hallis.
Hommikul olin teinud kuulekust võõral platsil ja võõraste inimestega. Nägin, kuidas selelst väsis. Koju jõudes sai veel süüa ja paar tundi magada enne, kui varrukasse läksime.
Postis. Ogad. Täna võeti suur varrukas.
Kasutasin kohe alguses ogasid ka jälle, et ei hakkaks saagima, aga koer näitas ebakindlust ja nagu tegutsemislaiskust. Tuukka ei lubanud ogasid kasutada, kui koer on reaktiivses haukumises. Väljakutse jälle minule - mina küll aru ei saa, mismoodi on reaktiivne ja milline aktiivne haukumine. Vilksatas paar korda samamoodi paremale rahva poole, nagu Tartus. Kuigi ka seekord alguses VARRUKAMEES sõna peale hakkas otsima, keda haukuda.
Hoidsin seekord ise ka postirihmast kinni ja võimalik, et ka see häiris teda, et tundis rihmas minu kätt.
Vahepeal viskas Tuukka varruka maha ja mina hoidsin postirihma küll koos saagirihmaga käes, aga tegelikult kinni ei hoidnud. Samuti ei kasutanud ogasid. Ja siis tundus, et ta sai oma enesekindluse tagasi või nagu ärkas ellu.Siis sain pärast jälle haukudes hästi veidikene ogasid ka peale tõmmata.
Varrukat hammustas päris hästi. Rahunemisega oli natukene probleemi, aga siiski õnnestus tal see rappimine vaikseks saada. Ühe korra sülitas ise varruka välja, teised korrad andis juba käsu peale.
Lõppu tegime hüppe. Aga Tuukka jättis varruka enda ette kätte ja koer kohe pidurdas oma hüppe ning võttis väga ettevaatlikult. Kutsusin ta siis tagasi, käivitati käes hoides uuesti ja teise hüppe andis kahe käega varruka külje pealt, nagu padja ja siis võttis hästi ning tegi pika hüppe, aga ilmselt oli varrukas siiski niipalju ootamatult raske või teistsugune, et pillas maha samas. Võttis siis kusagilt hambusse ja tuli sellega üle platsi. Tahtis veel Tuukkale pakkuda. Kandis ilusti autoni, aga auto juures viskas maha ja nuusutas hoolega - see oli ju Coca varruaks. Ilmselt võõras lõhn ka häiris.
Autos jõi palju ja lõõtsutas. See oli talle tõeliselt koormav lugu olnud jälle. Aga eks läbi selliste raskuste arenebki.
Peame omale nüüd varruka ostma.
Enne varruka trenni kuulekust ei tee.
Kohe trenni alguses ogasid peale ei tõmba, vaid alles siis, kui juba hästi haugub.
Mareti koeral oli rihm liiga lõdvalt, et tõmbas trennis pea välja. Õnneks ohtu ei olnud, sest taoli liiga arg et midagi selle vabadusega peale hakata.
Urve kanaliseeris ilma rihmast kinni hoidmata. Tuukka oli ikka väga õnnetu, et räägib ja räägib, aga meil ikka ükskõik tema turvaisusest.
Enne tulekut peab kontrollima, et rihmad oleksid korralikult kinni, et pikkade rihmade karabiinid töötaksid ja oleksid lukus, et rihmad oleksid terved (iga täke võib põhjustada rihma katkemise).
Nüüd peab alati keegi koerajuhiga kaasa minema ja temaga koos seda kõike enne sooritust kontrollima - et meile kõigile meelde jääks. FB-sse pidi ka kirjutama.
Raudtee A-koera hallis.
Hommikul olin teinud kuulekust võõral platsil ja võõraste inimestega. Nägin, kuidas selelst väsis. Koju jõudes sai veel süüa ja paar tundi magada enne, kui varrukasse läksime.
Postis. Ogad. Täna võeti suur varrukas.
Kasutasin kohe alguses ogasid ka jälle, et ei hakkaks saagima, aga koer näitas ebakindlust ja nagu tegutsemislaiskust. Tuukka ei lubanud ogasid kasutada, kui koer on reaktiivses haukumises. Väljakutse jälle minule - mina küll aru ei saa, mismoodi on reaktiivne ja milline aktiivne haukumine. Vilksatas paar korda samamoodi paremale rahva poole, nagu Tartus. Kuigi ka seekord alguses VARRUKAMEES sõna peale hakkas otsima, keda haukuda.
Hoidsin seekord ise ka postirihmast kinni ja võimalik, et ka see häiris teda, et tundis rihmas minu kätt.
Vahepeal viskas Tuukka varruka maha ja mina hoidsin postirihma küll koos saagirihmaga käes, aga tegelikult kinni ei hoidnud. Samuti ei kasutanud ogasid. Ja siis tundus, et ta sai oma enesekindluse tagasi või nagu ärkas ellu.Siis sain pärast jälle haukudes hästi veidikene ogasid ka peale tõmmata.
Varrukat hammustas päris hästi. Rahunemisega oli natukene probleemi, aga siiski õnnestus tal see rappimine vaikseks saada. Ühe korra sülitas ise varruka välja, teised korrad andis juba käsu peale.
Lõppu tegime hüppe. Aga Tuukka jättis varruka enda ette kätte ja koer kohe pidurdas oma hüppe ning võttis väga ettevaatlikult. Kutsusin ta siis tagasi, käivitati käes hoides uuesti ja teise hüppe andis kahe käega varruka külje pealt, nagu padja ja siis võttis hästi ning tegi pika hüppe, aga ilmselt oli varrukas siiski niipalju ootamatult raske või teistsugune, et pillas maha samas. Võttis siis kusagilt hambusse ja tuli sellega üle platsi. Tahtis veel Tuukkale pakkuda. Kandis ilusti autoni, aga auto juures viskas maha ja nuusutas hoolega - see oli ju Coca varruaks. Ilmselt võõras lõhn ka häiris.
Autos jõi palju ja lõõtsutas. See oli talle tõeliselt koormav lugu olnud jälle. Aga eks läbi selliste raskuste arenebki.
Peame omale nüüd varruka ostma.
Enne varruka trenni kuulekust ei tee.
Kohe trenni alguses ogasid peale ei tõmba, vaid alles siis, kui juba hästi haugub.
Mareti koeral oli rihm liiga lõdvalt, et tõmbas trennis pea välja. Õnneks ohtu ei olnud, sest taoli liiga arg et midagi selle vabadusega peale hakata.
Urve kanaliseeris ilma rihmast kinni hoidmata. Tuukka oli ikka väga õnnetu, et räägib ja räägib, aga meil ikka ükskõik tema turvaisusest.
Enne tulekut peab kontrollima, et rihmad oleksid korralikult kinni, et pikkade rihmade karabiinid töötaksid ja oleksid lukus, et rihmad oleksid terved (iga täke võib põhjustada rihma katkemise).
Nüüd peab alati keegi koerajuhiga kaasa minema ja temaga koos seda kõike enne sooritust kontrollima - et meile kõigile meelde jääks. FB-sse pidi ka kirjutama.
22. trenn
09.03.2013
Tartus. EMÜ maneežis.
Postis. Ogad ja lai rihm
Ilusti läks enne tegelikku alustamist instinkti alla, kui sisenedes "VARRUKAMEES" ütlesin. Kohe hakkas otsima, et kus siis see mees on ja nagu ei lasknud ennast rahvast häirida.
Olime mõned tunnid enne teinud veidike kuulekust - instinkti tõstmist KÕRVAL käsust, Maarikaga.
Postis siiski lasi ennast ilmselt võõrast kohast ja rahvast segada, et vaatas pidevalt üle parema õla. Ei olnud 100% Tuukkale keskendunud.
Ja siis ühe rahunemise pausi järel oli tal posti rihm jäänud jala alla. Ma trahtsin seda töö käigus ära võtta ja sain sõimata, et tema näeb vaeva, et saada koer keskenduma haukumisel ja mina rikun selle töö ära koera segama minnes. Jutt jumala õige. Kui on selline olukord, siis tohib ainult saagi liikumise ajal minna rihma näppima. Ja üldsegi peaks tegelikult hoidma postirihma koos saagirihmaga käes, siis ei jää see märkamata ega jala alla.
Quick haukudes jubedasti hüppas ette ja tagasi. Iga auhiga ette ja kohe jälle tagasi. Siis Tuukka ütles, et ma haukudes ogad peale tõmbaks, mis teda ühtlasemalt hoiaks, mitte, et iga auhiga saab kaelarihma mõjutuse. Tundus isegi, et toimis.
Peale seda rihma jama oli Tuukka sunnitud kõvastui ründama ja piitsutama, et koer jälle täis tähelepanu talle suunasaks. Loom pidas isegi selle ägeda rünnaku vastu ja sai lõpuks haarde, mida autosse kanda.
Tartus. EMÜ maneežis.
Postis. Ogad ja lai rihm
Ilusti läks enne tegelikku alustamist instinkti alla, kui sisenedes "VARRUKAMEES" ütlesin. Kohe hakkas otsima, et kus siis see mees on ja nagu ei lasknud ennast rahvast häirida.
Olime mõned tunnid enne teinud veidike kuulekust - instinkti tõstmist KÕRVAL käsust, Maarikaga.
Postis siiski lasi ennast ilmselt võõrast kohast ja rahvast segada, et vaatas pidevalt üle parema õla. Ei olnud 100% Tuukkale keskendunud.
Ja siis ühe rahunemise pausi järel oli tal posti rihm jäänud jala alla. Ma trahtsin seda töö käigus ära võtta ja sain sõimata, et tema näeb vaeva, et saada koer keskenduma haukumisel ja mina rikun selle töö ära koera segama minnes. Jutt jumala õige. Kui on selline olukord, siis tohib ainult saagi liikumise ajal minna rihma näppima. Ja üldsegi peaks tegelikult hoidma postirihma koos saagirihmaga käes, siis ei jää see märkamata ega jala alla.
Quick haukudes jubedasti hüppas ette ja tagasi. Iga auhiga ette ja kohe jälle tagasi. Siis Tuukka ütles, et ma haukudes ogad peale tõmbaks, mis teda ühtlasemalt hoiaks, mitte, et iga auhiga saab kaelarihma mõjutuse. Tundus isegi, et toimis.
Peale seda rihma jama oli Tuukka sunnitud kõvastui ründama ja piitsutama, et koer jälle täis tähelepanu talle suunasaks. Loom pidas isegi selle ägeda rünnaku vastu ja sai lõpuks haarde, mida autosse kanda.
Subscribe to:
Posts (Atom)