102. trenn

10.11.2015 Jüril Articuse platsil

Esimest korda sellises kohas. Väljas juba pime ja vaid majade küljes ja kahe posti otsas valgus.
Meie trenn oli terrassil.
Õpetati piiri hoidma ja ennast kaitse meeleollu viima.
Algul läksin terrassile ja hoidsin teda serva piiril kinni. Tuukka all küsis agressiooni. Siis lasin ühel hetkel rihma lõdvaks ja tal üle serva minna. Nii kui maha astus, sai elektrit ja ma tõmbasin ülesse tagasi. Sama kordasime mõned korrad, kuniks aru sai. Haukus kenasti lõdva rihmaga serval. Sai ka varruka. Anna käsk ja läks edasi sama. Siis pandi juurde veel saagiärriti, mille puhul on siiani alati tohtinud pinges rihmas lõuata, aga seekord oli sama  -nii kui maha astus terrassilt, sai surakat ja tõmbasin tagasi ülesse. Ka selle õppis mõne korraga ära ja haukus serval edasi tagasi liikudes. Hoidis ennast väga hoolega, et üle ääre ei läheks. Sai lõpuks hea meeleolu eest varruka ja peale väikest sikutamist selle ka endale.
Kordasime veelkord sama. Lõpuks oli koer ikka päris tige. Hääl oli tõsine ja kõrvad laiali. Sai veelkord hea meeleolu eest oma varruka ja läks ära.
Kui nüüd õnnestuks seda meeleolu valvates hoida ka kuulekuselemente lisades, oleks tulemus päris hea.

101. trenn

1. nov.2015 - Tagadi

Jälle maja trenn. Seekord sai niipalju narritud, et hammustas ka kõhtu (e. põlle all olevat nutsu), aga väga sellega lähivõitlusse ei jäänud.
Siis lasti minul ka Quicki kõrvale minna, aga mitte rihma hoida. Sai varruka, üks loovutamine ja  lõpetuseks sai veelkord varruka, mille siis uhkelt autosse viis.
Tuukka usub, et paar korda veel ja siis võime jälle platsile minna. Et kasvab iga korraga.