59. trenn

13.05.2014 Vääna.

Väga märg ja vastik ilm.
Läksime kõrvalkäiguga platsile. Enne pidin andma varrukatöö signaali. Ta saab sellest küll aru, aga ega see teda ei käivita küll. Pigem panebki sellesse vaese kannataja rolli.
Teeb siis kõrvalkäiku selliselt kõrvad lidus ja mitte kuigi entusiastlikult. Kontakt kaob pidevalt ära.

Ühtegi ärritit ette ei andnud. Saatsin siis ümber varje ja OTSI kuuendasse varjesse. Siis Tuukka veidi plaksutas varje tagant piitsa. Toimis - läks kohe kenasti haukuma.
Läksin juurde. Haukus rahulikult edasi ja sai haarde ning kohe varruka omale ka..
Teise ringi samamoodi. Ei tahtnud kuidagi kontakti hoida kõrvalkäigus. Ringi saates läks kaks sammu ja siis jäi kuidagi mõtlema, et äkki läheks otse, aga andsin uue käsu ja siis läks. Varjesse haukuma jooksis nagu nool.
Haukus hästi, kuigi toksis lõuaga varrukat. Sealt sai haarde ja tegime kaks korda lahtilaskmist. Toimis kenasti.
Siis hakkasime õppima varjest kõrvale kutsumist. Olin seda enne palliga teinud, aga need olukorrad pole üldse võrreldavad.
Esimesed kolm korda tegime istumise pealt: panin koera ISTU käsuga istuma ja läksin seljataha, andsin KÕRVAL käsu. Koer tuli üsna kenasti. Tuukka tuli järgi. Kordasime sama.
Siis lasin OTSI käsuga varjesse haukuma - ise seisin rihma pikkuses seljataha. Seda kõrval käsku ei kuulnud enam sugugi. Juba seepärast, et mul oli raske ennast üle haukumise kuuldavaks teha. Mul on küll vali hääl, aga hääle kõrgus on liiga sarnane koera haukumise kõrgusega, et minu hääl ei eristunud kuidagi koera haukumisest. Ja siis ma ei suutnud kuidagi anda käsku pausi ajal, kuigi Quicki haukumise rütm on üsna aeglane. Ikka sattus käsk tema "auhiga" samale hetkele ja siis pidin ogadest mõjutama ja käsku kordama.
Seda tegime väga mitu kordust. OTSI ette haukuma, KÕRVAL-kõrvale kontrolli. Mõned korrad tuli isegi ilma mõjutamata.
Lõpuks sai varjes varrukaga premeeritud ning kohe haardest varruka omale ka ja mina enam ei tabanud momenti. Ei kutsunud koera kohe enda juurde. Nii et teoreetiliselt oleks koer võinud Tuukkat rünnata, sest varrukas oli koeral, rihmasid minu käes polnud. Sain kohe selle olukorra eest vastu pead ka, kuigi koeral polnud mitte sellist mõtetki - aga ei või iialgi teada. Selliseid olukordi ei tohi tekitada. Minu viga. Eks ma olin ka krampis uuest harjutusest ja oma häälega mitte hakkamasaamisest.
Lõppu tegime veel ühe pikema maa hüppe ja mõned lahtilaskmised ja lõpuks tulin haukumiselt kõrvale. Ei reageerinud kuidagi, vaid jätkas kenasti haukumist. Selle eest sai varruka omale ja autosse.

Igal juhul on Tuukka endiselt seda meelt, et juuni lõpus eksamile. Kui siis ei õnnestu, eks järgmine kord jälle.

Eks me näe.